Pisut blogist

(2:10:41 AM) known|unknown: dead snow 9/10 wat
(2:12:32 AM) ralfsu.: mis ise panid, 7
(2:12:51 AM) ralfsu.: hoia ise filmiblogi üleval ja siis hakka kritiseerima

Jah, nende sõnadega olin justkui sunnitud alustama enda filmiblogi, sest muidu Ralf mul temaga filmidest rääkida ei lubanud. Aga nüüd on kätte jõudnud aeg, kus mul pole enam Losti postrite lisamisekski viitsimist olnud, ja kui ma isegi arvustuste vahele fillerit toppida ei viitsi, siis pole kirjutamisest mõtet rääkidagi. Loodetavasti suudan ennast kunagi veel käsile võtta ja veidi toimekam olla, võib-olla aitaks taas paar kurja sõna Ralfilt, aga ega temagi viimasel ajal oma aktiivsusega eriti silma pole torganud.

Tegelikult aga tahtsin seda posti teha hoopis selleks, et väljendada oma raevu selle üle, milliste google'i otsingusõnadega mu blogi jõutakse. Mõnikord harva leiab keegi tee siia ka midagi normaalset otsides, aga 90% juhtudest on tegu kas Hannah Montana või Jonas Brothersiga. Näiteks näevad hiljutised märksõnad välja sellised:

hannah montana
hannah montana ehk miley cyrus
hannah montana the movie
jonas brothers
hannah Montana the movie 2009
hannah montana the movie full movie
jonas Brothers the 3D concert experience
jonas brothers the 3d concert experience
jonas brothers 3d concert experience
hannah
hannah montana asjad
jonas brothers postrid
hannah montana ei ole olemas - Sellest ei saa üldse aru.
Hannan montaana - Pisut valesti kirjutatud.
kas hannah montana film oli hea - Mu isiklik lemmik, niimoodi ei ole blogi jõutud mitte üks või kaks vaid lausa kolm korda ja igal korral ka erinevalt IP aadressilt.

Hannah Montanast veel nii palju, et hiljuti avastasin, et filmi põhjal on tehtud ka videomäng, ja teate, mis selle nimi on? Hannah Montana: The Movie. Milline debiilik paneb mängu nimeks Hannah Montana: THE MOVIE? Kas siis tõesti ei tuldud selle peale, et The Movie asemel The Game panna?

"Lost": Damon, Carlton and a Polar Bear #9, #10, #11

Dazed and Confused (1993)

Dazed and Confused

Need, kes ei tea, ei taha alguses uskuda, ja need, kes teavad, ei taha seda endiselt teha, kuid nii see on - Dazed and Confused on mu lemmikfilm. Endalgi läks tükk aega, enne kui seda taipasin, kusjuures peale esimest vaatamist ei meeldinud mulle teos üldse ja ununes kähku, alles aasta(id) hiljem telerist juhuslikult uuesti nähes armusin sellesse. Ei tea, miks, kuid tol õhtul maani täis olles oli Dazed and Confusedi hulga lõbusam vaadata. Sealt siis algaski pikk ja raske teekond esikohale, alguses oli vaja lihtsalt nina täis tõmmata ja siis film peale lükata, ning 10-15 vaatamise järel oli selge, et seda teeks kas või elu lõpuni.

Kui parasjagu enda elus filmi sisuga midagi analoogset toimub (ehk peaaegu iga nädal), tunnen lausa kohustust Dazed and Confused kohe mängima panna, näiteks vaatasin seda enne Aerosmithi kontserti, peale Aerosmithi kontserti ja hiljem veel mõtlesin, et oleks pidanud vaatama ka kontserdi ajal, sest mind oleks seal peaaegu oimetuks tallatud. Laupäeval vaatasin siis nimelt sellepärast, et koolis oli lõppenud just rebaste ristimine, mis on ka filmis põhisüžeeks. Tegevus toimub aastal 1976 Austinis kooli viimasel päeval ligi 24 tunni jooksul, hommikust hommikuni. Terve film on sellest, kuidas abituriendid õlle joovad, savu tõmbavad ning aeg-ajalt rebaseid puidust labadega füüsiliselt nüpeldavad. Paistab, et USA-s käib retsimine veidi teistmoodi, rebasteks on seal äsja kaheksanda ehk põhikooli viimase klassi lõpetanud õpilased ja neid karistavad omakorda ennist 11. klassi lõpetanud verivärsked abituriendid. Peategelast teoses küll ei ole, aga kaheks kõige pilkupüüdvemaks tegelaseks võib pidada jalgpallurist seniori Randall "Pink" Floydi, kellega edendatakse mingisugust pisikest sisuliini seoses kirjaliku tõotusega, kus ta peab lubama, et ei tee suve jooksul narkootikume või muud sellist, mis võivad järgmisel aastal ohtu seada ta oskuse mängida jalgpalli, ning freshmani Mitch, kes abiturientidega pidu pannes näeb väikest sneak peeki, millised ta tulevad keskkooliaastad välja hakkavad nägema.

Kuigi sisu praktiliselt puudub, annab see siiski ilmselt kõige läbinägelikuma ja tõelisema pilgu tolle ajastu noorsookultuurile, mida filmides iial kujutatud on. Läbi kümnete tegelaste, nii tüdrukute kui ka poiste, seniorite kui ka freshmenide ja mitmete erinevate seltskondade silme läbi on 1976. aasta elu näidatud nii sujuvalt ja usutavalt, et kohati jääb mulje, nagu vaataks dokumentaalfilmi. Ei puudu ka 70-ndate rokkmuusika, mida kasutati filmi jooksul väga ekstensiivselt. Muidugi ei saa ajastu autentsuse kohta väga palju rääkida, kui pole ise seda kõike läbi elanud. Tollest hoolimata on Dazed and Confused niivõrd meeltlahutav, et mul lihtsalt ei saa sellest kõrini. Nagu teise parima noortekomöödia The Breakfast Clubi omagi, on ka Dazedi dialoog nii tsiteeritav, et peaaegu alati leiab momendi, kus mõnda tegelast quote'ida. Absoluutselt iga stseen ja repliik on meeldejääv ja vapustavalt hea, igati perfektne film algusest lõpuni.

Muide, alles hiljuti kuulsin, et lavastaja Richard Linklater plaanib teha uut noortekomöödiat, mis küll ei oleks otsene järg Dazed and Confusedile, vaid kus ta lihtsalt arendaks edasi seda, mida alustas. Kui Dazed toimus aastal 1976 keskkooli viimasel päeval, siis uus film leiaks aset 1980. aastal ülikooli esimesel nädalavahetusel. Minu arust äärmiselt hea mõte, ew.com sõnul on Linklateril ka stsenaarium juba valmis, kui ta nüüd filmi enne 21. detsembrit 2012 tehtuks saaks, siis saaksin rahulikult Nibiru tulekul surra.

10/10

"Lost": Damon, Carlton and a Polar Bear #8

Locke'iga ei saa mööda panna.

"Lie to Me" (Season 1)

"Lie to Me"

"Lie to Me" on justkui Foxi üritus jäljendada oma vaadatuima sarja "House, M.D." menukust, pannes peaossa attitude'iga inglase, kelleks seekord on Tim Roth, kes mängib maailma parimat nii-öelda inimvaledetektorit, aidates politseil ja FBI-l lahendada kuritegusid kahtlusaluste näoilmete jälgimisega. Peaaegu kogu sarja tegevus põhineb microexpression'ite tuvastamisel, mis tekivad murdsekundiks, kui inimene üritab oma tõelist emotsiooni varjata, ning mida on peaaegu võimatu võltsida või varjata. Tunnete interpreteerimisel jälgitakse ka kahtlusaluste kontrollimatut kehakeelt, mis sarja sõnul jaguneb neljaks algelemendiks: illustraatoriteks, millega inimesed rõhutavad oma jutu sisu, adapteriteks, millega väljendatakse stressi ja närvilisust, barjäärideks ehk kaitsepoosideks ning regulaatoriteks, millega avaldatakse soovi kellegi korda rääkimiseks või vaikimiseks.

Hoolimata huvitavast süžeest on "Lie to Me" üsna igav sari nagu ka suur osa teistest procedural krimisarjadest, kuid kui juhtumid pole alati kõige kaasahaaravamad ja taibukamad, siis inimese näoilmetest ja žestidest õpib seda vaadates ikka päris palju. Ega ma ei vaatagi seda meelelahutuseks, pigem on see nagu iganädalane lõbus uurimustöö, mis aitab mul järgmine kord pokkerit mängides oma raha veidi aeglasemalt kaotada. Microexpression'eid veel teistes ei märka ja ega vastava koolituseta tõenäoliselt ei hakka ka, kuid sellegipoolest on "Lie to Me" teinud inimeste jälgimise minu jaoks kõvasti paeluvamaks ja väljakutsuvamaks.

Siinkohal oleks ka sobiv mainida, kui väga mind Tim Rothiga võrreldakse. Olen ligi kümne sõbra suust kuulnud lauseid nagu "kuule, sa oled ju täitsa Tim Rothi nägu", "omg wtf sa meenutasid mulle just täiega Tim Rothi!" ja isegi "minu arust oled sa täielik Tim Rothi teisik", sellepärast mind vist ka kunagi täis peaga semudega Reservoir Dogsi reenact'ides ketšupiste riietega põrandale "I'm fuckin' dying!" karjuma pandigi.

5/10

"Lost": Damon, Carlton and a Polar Bear #7

"Lost": Damon, Carlton and a Polar Bear #6

mehmeh.